Seadusandlus/normid

Elektromagnetväljade piirnormid on üsna segadust tekitav teema, kuna paljud teadlased ei ole suutnud jõuda ühtsele kokkuleppele, millised peaksid olema piirnormide väärtused. ICNIRP on hetkel maailmas kõige tuntum kõrgemate soovituslike elektromagnetväljade piirnormide sätestaja ning mida lisaks Euroopa Liidus täiendatatakse erinevate direktiividega. Samas on jäetud igale riigile eraldi otsustusõigus, kui karme piirnormide määrasid nad soovivad kehtestada (lähtudes, et need ei ületa eelnevalt mainitud institutsioonide kehtestatud norme). Sellest tulenevalt võivad riigiti piirnormi määrad erineda isegi 1000 korda. 

Eesti “Tööelu” kodulehekülg kirjutab väga tabavalt järgnevalt: “Nii Eesti seadusandluse kui Euroopa Liidu juhiste põhjal on tööandja ülesanne vähendada elektromagnetvälju seal kus võimalik. Kui elektromagnetväljade tase on vastavuses piirnormidega, ei tähenda veel, et tööandja on täitnud kõik oma kohused. Kui on võimalik töötajate kokkupuudet elektromagnetväljadega vähendada, tuleb seda mõistlikul määral teha. Sellest tulenevalt sooviks siinkohal rõhutada, et ka kodustes tingimustes tasuks selle peale mõelda.

Samas sooviks ka välja tuua, et “Elektromagnetväljade direktiiv 2013/35/EL rakendamise hea tava” ei hõlma võimalikke tervisemõjusid pikajalisel kokkupuutel elektkromagnetväljadega. Kehtestatud seadusandlus käsitleb eelkõige lühiajalisi kokkupuuteid ning seetõttu võib kehtivad piirnorme ka tõlgendada sobivaks ainult lühiajalisel kokkupuutel, kuid samas tõstatab see küsimuse, kus jookseb lühiajalise ja pikaajalise kokkupuute piir? 

Järgnevalt on välja toodud erinevad viited seoses elektromagnetväljade piirnormidega riiklikul tasandil olevate määrustega:

• Sotsiaalministri määrus nr 38, 01.06.2002: “Mitteioniseeriva kiirguse piirväärtused elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes, õpperuumides ja mitteioniseeriva kiirguse tasemete mõõdistamised”
• Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2013/35/EL, 26. juuni 2013: “Elektromagnetväljade rakendamise hea tava”
• ICNIRP (International Commission on Non-Ionizing Radiation Protection)

Ehitusbioloogia vaatenurgast:

Kodu on meie kindlus ning enamikule meist ka suurim elu jooksul tehtav investeering. Hoolimata tõsiasjast, et veedame 90% oma ajast siseruumides, on vaid vähestel inimestel ja isegi tervisespetsialistidel piisavalt hea ülevaade ohtudest, mis sisetingimustes varitsevad. Eestis veel vähe tuntud, kuid mujal maailmas viimastel aastakümnetel üha rohkem praktiseeritud ehitusbioloogia keskendub tervisliku sisekliima loomisele kuna keskmiselt 90% oma elust veedame me sisemistes ruumides. Ehitusbioloogia hõlmab erinevaid valdkondi nagu elektromagnetväljad, õhu ja vee kvaliteet, allergeenid ning kemikaalid.

Ehitusbioloog Triin-Liis Treial toob välja, et paljud probleemide allikad peituvadki inimeste kodudes. Inimeste teadlikkus sisekeskkonna riskidest on üsna madal ning elatakse veendumuses, et müügil olevad tooted (kodukeemia, kosmeetika, plastiktooted, ehitusmaterjalid, mööbel, mobiiltelefonid, sülearvutid jne) on ohutud ning korralikult katsetatud. Kahjuks ei saaks see aga olla kaugemal tõest. Inimestel on hulgaliselt terviseprobleeme, mida lihtsalt ei osata seostada oma elukeskkonnaga.

Tihtipeale kaasatakse ehitusbiolooge ka maja/hoone ehitusse/renoveerimisse ning koostöös ehitaja ja arhitektiga seotakse omavahel tervikuks mitmed erinevad aspektid alates ehitusmaterjalidest, ventilatsioonist kuni elektromagnetväljade ning õhu- ja vee kvaliteedini. Selliselt loodud keskkonnad ei ole ainult rohelised, vaid toetavad ka nendes viibijate tervist ja heaolu.

Kiirgusvabakodu sooviks on pakkuda inimestele turvalist ja arengut toetavat keskkonda ning sellest tulenevalt lähtume Ehitusbioloogide poolt sätestatud elektromagnetväljade soovituslikest piirnormidest.